Ma olen varasemalt kaudselt kirjutanud, et mul on veel üks töö ja mis on ka selline, mida teen hingega. Olen ühe projekti raames tööl noorteorganisatsioonis, kus minu ülesandeks on olla fotograafiajuhendaja, aga samas on tegemist suures osas ka noorsootööga. Seegi töö on justkui minule loodud, sest saan ühendada nii mitu enda tugevat külge – fotograafia, õpetamise/juhendamise ja loova noorsootöö. Olen noorsootööga nüüdseks juba mitu aastat tegelenud ja tean, et see on valdkond, mis tuleb mul hästi välja ja kus saan anda oma väikese panuse maailmaparanduseks. Noortega suhtlemine ja nende maailmavaadete kuulamine on üldse väga põnev, sest nende lähenemine mitmetele asjadele on niivõrd erinev täiskasvanute omast. Nendega võib vestelda ka väga filosoofilistel teemadel elust ja maailmast, sest selline teema huvitab neid ning olen mitmel korral avastanud, et nende arusaamad on kohati palju “tervemad” ja mõistlikumad, kui paljudel täiskasvanutel.
Täna toimus noortele üritus, mille raames pidin tutvustama oma tegevust ja edasisi plaane. Minu roll oli rääkida neile fotograafiasuunast ja motiveerida neid edaspidi selle teemaga rohkem tegelema ning programmis osalema. Samas oli mul täna ka tütre päev ja polnud võimalust talle kedagi ka hoidjaks leida. Seetõtu tegin juba ammu otsuse, et võtan tütre kaasa ja vaatan, mis sellest välja tuleb. Informeerisin oma kolleege, et osalen sellel üritusel koos tütrega, millele nad väga positiivselt ja toetavalt reageerisid.
Peale lapse õhtust uneaega toitsin tal kõhu korralikult täis, pakkisin kotiga kaasa kõik vajaliku (mähkmed, niisked salvrätid, toidu, lusika jms) ja siis lisaks sellele veel terve hulga asju, mida äkki võib vaja minna. Nagu näiteks teine lutt, erinevad mänguasjad, vahetusriided jms., sest mul polnud ju õrna aimugi, mis mind võib ees oodata. Sellele järgnes 25minutit autosõitu ja olingi kohal. Astusin uksest sisse.
Loomulikult olen ma vägagi teadlik, et mu aasta ja kahekuune tütar on oma suurte siniste silmade, heledate veidi lokkis juuste ja põselohukesteaga äärmiselt armas ja nunnu väike laps. Sõltumata sellest ei olnud ma kuidagi valmis selleks, mis reaktsioonid mu lapse tänane kaasamine seal esile kutsus. Kindlasti suurendas seda efekti ka see asjaolu, et tänasel üritusel juhtusid olema valdavalt tüdrukud ja ka minu kolleegidest neli on naisterahvad ja vaid üks on meessoost. Seega kõlasid järjest fraasid: “issand, ta on niiiii nunnu”, “oii kui armas ta on” ja üks noortest arvas, et ta tahaks teda endale ja ei suutnud oma vanemaid ära kiruda, et talle ühtegi väikest õde või venda ei ole kingitud.
Tütar võõrastab päris palju ja seega hoidis ta alguses väga kramplikult minu süles end minu vastas ja kui keegi liiga lähedale tuli – milleks oli umbes meeter minust - siis haaras kätega mu pluusist ja tõmbas ennast nii minu vastu, kui vähegi suutis. Niimoodi kestis see umbes veerand tundi ja peale seda õnnestus ta sealse köögi keskosas asuva laia tööpinna keskele istuma panna. Laual olid söögitegemiseks valmis pandud porgandid, kurgid, banaanid ja õunad – see menüüvalik sobib mu tütrele vägagi ja sõltumata sellest, et ta vahetult enne kodust väljatulekut oma kõhu väga korralikult täis sõi, siis osutas ta käega õunte peale ja andis selgelt mõista, et ma võiksin kiirkorras ühe õuna koorest puhastada ja talle kenasti ära tükeldada. Loomulikult ei pea mu printsess ometi kahte korda ütlema ja üsna kiirelt oli mul õun kooritud, tükeldatud ja kenasti väiksel taldrikul lapse käeulatuses.
Peale esimese õunatüki maitsmist selgus aga tõsiasi, et kas oli ta kõht ikkagi liiga täis või polnud siiski tegemist selle õunasordiga, mis oleks talle sobinud. Või siis oli asjaoluks see, et laua ümber olid kogunenud noored, kelle pilgud kõik temale suunatud ja ta tundis ennast tähelepanu keskpunktis olevat. Sealt edasi algas juba kodus selgeks õpitud mäng, mille stsenaarium näeb välja umbes selline, et tema haarab kätte toidu ja siis lennutab selle etteteatamata suunas ja jälgib, kas ma suudan selle piisavalt osavalt kinni püüda. Me oleme juba mõlemad peale kuudepikkust harjutamist selles mängus väga osavaks muutunud – seega õunatükid muudkui lendasid ja mina muudkui püüdsin. Õnneks suutis mu printsess võõras kohas end nii palju tagasi hoida, et ta seal ei hakanud nõusid ja muid kättesattuvaid esemeid üle laua ääre põrdandale viskama, mida ta kodus ikka üksjagu tihti teeb. Kusjuures kodus järgneb sellele veel selline täiesti süütu ja imestav pilk: “oihh...kas ma tõesti ei oleks tohtinud nii teha?” Millele järgneb veel ka väike kaval naeratus, sest see teeb ju nii palju nalja, kui mingi asi laualt maha prantsatab.
Selleks ajaks kui tema taldrik õunatükkidest ilusti tühjaks sai, olidki kõik noored kohale jõudnud ja oli aeg teises ruumis kokku koguneda. Tehti ettepanek, et mu meeskolleeg võiks alustuseks midagi laulda ja ta haaras sellest võimalusest kohe kinni, võttis kitarri ja mängis paar lugu, mis oli äärmiselt tore sissejuhatus, sest see köitis noorte tähelepanu ja nö sulatas jää. Mu tütar oli terve selle aja kenasti minu süles ja sellel ajal kui kõlas kitarrimäng pilguga nagu naelutatult muusika suunas. Sealt edasi suundusin teise ruumi oma loengut pidama ja kutsusin kaasa noored, keda fototeema võiks huvitada ja neil, keda see kindlasti ei köida, oli võimalus millegi muuga tegeleda. Kokku tuli oma kümmekond noort ja ka minu meeskolleeg, sest meil on plaanis edaspidi mõned projektid koos teha.
Kogu loeng läks väga kenasti ja seda ka lapse arvates, sest muutus ta iga hetkega järjest julgemaks ning üsna kiirelt otsustas minu sülest põrandale minna ja paterdas ümber minu ringi ja tutvus ümbrusega. Vahepeal liikus ka noorte juurde, kuid siiski turvaliselt vähemalt poolemeetrist distantsi hoides. Mina sain aga ilusti oma ca 40minutise loengu peetud ja sellest tekkis väga tore arutelu noortega ning nende poolt tuli ka palju asjalikke mõtteid, ideid ja soovitusi. Mulle tundus, et mu tütrest oli samuti palju abi, sest kui vähegi tekkis mingi hetk, kus mul oli väike mõttepaus, siis suutis ta mõne oma grimassi või häälitsusega tõmmata kõikide pilgud kiirelt endale.
Olen väga rahul, et ma tütre täna kaasa võtsin ja kaalun tõsiselt seda ka edaspidi teha. Noored võtsid lapse väga soojalt ja positiivselt vastu ning kohati isegi tundus, et seetõttu oli mul pigem lihtsam noortega kontakti saavutada. Suureks boonuseks on veel ka see, et õhtu lõpetuseks oli mul ka päris mitu vabatahtlikku lapsehoidja kandidaati olemas – missest, et kõigest 13 aastased, aga see-eest vägagi innukad ja nõus isegi oma taskurahast mulle peale maksma selle eest.
Fotod: www.tarvoalev.eu
Kommentaarid
Postita kommentaar