Täna kell 12 viisin oma väikese tütre taas ema juurde – minu kolm ööpäeva lapsega oli läbi saanud. Päeva jooksul olen teadlikult jälginud ennast ja oma tundemaailma ning saanud taas enda osas sammu jagu targemaks. Mul on väga hea võimalus võrrelda seda aega, mille veedan hommikust õhtuni lapsega aktiivselt tegeledes ja neid päevi, kus olen sisuliselt terve päeva üksi nelja seina vahel. Need päevad on täiesti erinevad. Mul on justkui võimalik kordamööda elada mehe elu, kes peale lahkuminekut jääb üksi elama ja siis teisel hetkel kogeda seda elu, kui jäädakse lapse/lastega üksi. Oma olemuselt on need nii erinevad – erinevad ka mõtted ja tunded, mis nendel päevadel minus esile tõusevad.
Tänaseks kogemuseks oli taaskord igatsus ja üksindustunne, sest veeta aktiivselt kolm ööpäeva koos lapsega tekitavad juba harjumused – kindlad toimingud terve päeva jooksul, mis kell söökide tegemised, mis hetkel lapsega jalutama minek, millal uneajad jne. Lisaks kogu aeg aktiivselt lapsega tegelemine, sest mu aastane tütar on selline, kes on harjunud saama pidevat tähelepanu ja hetkel ei ole võimalik kuigi palju tema kõrvalt oma asjadega tegeleda. Seetõttu on aeg temaga väga intensiivne. Mulle aga see aeg väga meeldib – isegi kui on hetked, kus tunnen end väsinuna või juba vaatan kella, millal jõuab kätte tema uneaeg, et saaksin ka natuke rahu ja aega iseendale, siis sellegipoolest ma naudin iga hetke sellisest päevast. Lapsega koos oldud ajal ei ole mahti enda tunnetele ega ka mõtetele – sellel ajal ei hiili lähedale need sisemised raskused ega ka negatiivsed tunded.
Täna keskpäeval muutus selline aktiivne eluviis taaskord perioodi vastu, kus aeg justkui seisab ning on rohkelt vaikust. See tõigi kohe esile erinevad tunded – igatsus, üksindus, kurbus ja ka muretsemine lapse pärast.
Seega kõik on täiesti vastupidiselt päeval, kui olen täiesti üksi – töötan suure osa ajast kodus ja kui just ei ole päeva, mida täidavad fotosessioonid, siis ongi üsna vaikne ja ma tegelen fototöötlusega, mõne IT tööga, kirjutan või siis täiustan oma fotostuudiot, tegelen turundusega või valmistan ette tulevaid fotosessioone. Kõik need tegevused toimuvad siiski vaikuses ja seda siis enda mõtete ja üleskerkivate tunnete saatel. See annab võimaluse neid vaadelda ja nendega tegeleda.
Olen lugenud ja ka oma tuttavatelt kuulnud kriitikat selle perioodi kohta, kus lastega paar on läinud lahku ja siis toimub teineteise süüdistamine või etteheitmine, kus mõlemad väidavad, et nende elu on raskem ja teisel palju lihtsam. Enamasti on ju nii, et lapsed jäävad emaga ja isad jäävad üksi elama. Nende edasised elud ongi teineteise omadest niivõrd erinevad. Minul on hetkel aga võimalus kogeda mõlemat ja neid omavahel võrrelda.
Tänaseks olen teinud sellise järelduse, et ei ole võimalik ütelda kumb on lihtsam või raskem – meeldivam või ebameeldivam. See on muidugi puhtalt hinnangute küsimus, aga minu jaoks oleks justkui võrrelda õuna ja šokolaadi – pigem võrreldamatud asjad. Vaimsemas mõttes on lihtsam lapsega oldud päevadel, sest siis lihtsalt pole isegi aega enda sisemiste teemadega tegelemiseks ja kohati pole isegi aega tunda või mõelda. Seega aeg jookseb nö iseenesest ja üks toiming asendub teisega kuni õhtu on käes, kus väsimus on päris suur ja hommikul algab kogu ring otsast peale. Samas kui selliselt peaks elama 24/7 ja pikema perioodi väitel, siis on seal jälle omad varjuküljed, sest iga inimene vajab tegelikult seda aega ka endale ja kui endasse hakkavad kuhjuma allasurutud tunded või probleemid ning nendega ei ole isegi võimalik tegeleda, siis tooks see kindlasti kaasa tõsiseid muresid kas vaimses või füüsilises tervises.
Üksinda olemise päeval on jällegi aega mõelda ja tunda, kuid selline tunnetega tegelemine ja nendele otsa vaatamine on äärmiselt raske ettevõtmine – iseendasse vaatamine lihtsal on inimeseks olemise juures üks raskemaid asju. Tõenäoliselt seetõttu paljud inimesed seda ei teegi ja ei soovi ka tegeleda enda sisemiste muredega. Sealt edasi arendades seletab ka seda, miks nii palju räägitakse stressist, depressioonist ja muudest vaimsetest probleemidest.
Samas on üksi oldud päevas täielik vabadus ja saan igal ajahetkel ise otsustada, mida täpselt teen, kuidas oma päevakava korraldan või suhtlen sõbraga telefonis täpselt nii pikalt kui soovin ja ei pea ütlema, et pean nüüd minema lapse juurde vms. Enda puhul täheldasin hetk tagasi seda, et kuigi lülitasin umbes 30 minutit tagasi teleri tööle, siis just panin ta uuesti kinni, sest see müra lihtsalt häirib ja ei lase tegelikult keskenduda. Järeldasin sellest seda, et tegelikult vajangi seda vaikust ning vähemalt minu puhul ei kehti kindlasti see, et üksi olles saaks vaadata hommikust õhtuni telerit. Isegi kui mul ongi selleks võimalus, siis ma ei soovi ega vaja seda. Hetkel eelistan kirjutamist ja seda täielikus haudvaikuses, kus ainsaks heliks on klahvide klõbin sõrmede all. Ka see on üks suur eelis üksinda olles – saan ise otsustada, kas olen vaikuses või täidavad tuba soovitud helid. Möödunud kolme päeva jooksul sellist vabadust mul kindlasti polnud.
Kokkuvõtvalt saan öelda seda, et oma olen väga õnnelik inimene, et mul on võimalik hetkel seda kõike kogeda ja omavahel võrrelda neid erinevaid elusid ja päevi. Saan vaadelda iseennast nii ühes kui teises rollis ja olukorras ning seeläbi jälle õppida. Lisaks on mul võimalus vabadel päevadel end laadida ja seeläbi olla lastega koosolemise päevadel lastele palju parem isa ning lapsega oldud päevadel jällegi rahulikult nautida neid väikeseid, aga üliolulisi nüansse, mida lapsed meile pakuvad – need väikesed rõõmud, naermised, läheduse otsimised, mis võibolla jääksid märkamata, kui olla väsinud ja tüdinud rutiinsest elust.
Kommentaarid
Postita kommentaar