Kas ma olen kuningas, et oma tütart “printsessiks” nimetasin?

Mul tekkis eile arutelu hea sõbraga, kellega on väga hea erinevatel teemadel rääkida, sest ta on väga reaalse maailmavaatega ja näeb asju tihti üksjagu teistmoodi kui mina. Meil tekkis arutelu selle blogi teemadel ja ta ütles väga otsekoheselt välja, mis moodi tema seda näeb. Analüüsis ka seda, kuidas keskmine eestlane teksti loeb, mida arvab ja kuidas sellesse suhtub. Ta tõi välja selle, et minu tekstidest peegeldub valdavalt positiivne (ka ülistav) alatoon ja see võib olla inimestele üsna võõras, sest paljud on harjunud lugema pigem negatiivsusest, valust ja elust halvustaval toonil. Lisaks tõi ta välja ühe tekstilõigu, kus ma oma väikest tütart printsessiks nimetasin:


“ Loomulikult ei pea mu printsess ometi kahte korda ütlema ja üsna kiirelt oli mul õun kooritud, tükeldatud ja kenasti väiksel taldrikul lapse käeulatuses.”


See lause oli mul tookord kirjutatud küll tegelikult mõningase iroonia ja huumoriga ning reaalsuses ma oma tütart selliselt printsessiks ei kutsu. Samas tõstatas see teema minus väga palju mõtteid ja otsustasin sellest täna siin kirjutada. Eile öösel vaatasin filmi “Fathers and daughters” (Russel Crowe, Amanda Seyfried), mis räägib ühe tüdruku elust, tema suhtest oma isaga, kui ta oli väike tüdruk ja kuidas see mõjutas tema edasist elu.

Film tõi väga hästi välja selle, kuidas väike tüdruk näeb oma isa ja kui oluline on isa roll lapse elus. Kogu selles loos oli näha palju tingimusteta armastust ja isa-tütre vahelist tugevat sidet ka siis, kui elus on parajasti väga raske. Lisaks oli filmi sügavam sõnum selles, millise trauma toob endaga kaasa lapse jaoks vanemate kaotamine ja kuivõrd oluline on inimese jaoks lapsepõlves saadav lähedus, armastus, stabiilsus ja turvatunne. See film pani mind veelgi rohkem mõtlema, kuidas ma ise saaksin olla oma tütre jaoks selleks tugipostiks, keda ta oma elus kõige enam vajab.

Ma olen saanud oma blogi ja kirjutuste kohta üksjagu kriitikat, et tegemist on liialt “roosamanna” tekstiga, mis kõlab väga võltsilt ja samal ajal kirjutan lastega koos veedetud ajast nagu see oleks midagi erakordset. Mulle öeldi, et see ongi tavaline, et lapsevanem oma lapsega tegeleb, mängib, lollitab, tantsib vms. Mina kirjutavat sellest, kui see oleks midagi ainulaadset, mis toimub justkui ainult minu ja mu laste elus. Sellele lisaks ikka see kriitika, et mu tekstides on liiga vähe reaalsust viitega sellele, et ma ei kajasta piisavalt negatiivsust, eluraskusi ja probleeme kui kirjeldan oma igapäevaseid seiku.

Selgituseks kirjutan seda, et minu jaoks ongi see erakordne, et ma saan ise kogeda ja oma lastele pakkuda seda tõelist kvaliteetaega, mille jooksul olla nende tasandil – reaalselt lollitada, naerda, tantsida ja mängida. Mitte mängida selliselt, kus ma püüan igal sammul analüüsida ja lastele midagi õpetada, vaid reaalselt mängida selliselt, et olla ise üks osa mängust ilma mõistust liialt kasutamata – olla selles hetkes ja lasta endal vooluga kaasa minna.

Minu väike tütar ongi ju tegelikult minu printsess. Tal pole küll peas tiaarat ja minul pole peas kuningale omast krooni, kuid kas see on siis tegelikult see, mis määrab või loeb pigem sisemine ja sisuline pool?. Iga lapse jaoks on tema vanemad tema maailma keskpunktiks, tema turvalisuse alustaladeks, tema armastuse ja läheduse allikaks. Samal ajal on laps oma ema ja isa jaoks elu keskpunktiks, kelle ümber keerleb suurem osa elust. See on see, kuidas mina seda näen ja kui vähegi on minu võimuses, siis ma annan oma lastele igal hetkel mõista kui olulised nad minu jaoks on. Seda nii sõnades kui ka tegudes. Ma vaatangi oma tütart uhkusega ja minu pilgus ongi kirjas see, et tegemist on minu väikese ja armsa printsessiga.

See kõik võib kõrvaltvaatajale paista kohati liialt roosa ja liialt idüllilisena, kuid sellisel juhul peaks lugeja endalt hoopis küsima, miks see nii paistab või kui see häirib, siis küsima endalt, miks selline asi häirib. Kui kellelegi teeb mingil moel haiget lugedes või vaadates kõrvalt lapse ja lapsevanema suhet, mis on lähedane, täis mängulisust, armastust ja soojust, siis ma usun, et on väga palju alust endasse süübida ja analüüsida, mis on see, mis parajasti kriibib. Kui lugeja maailmavaade ei lähe minu omaga kokku ja tema jaoks pole see kõik piisavalt “reaalne”, siis mina küsiks vastu – mis on see reaalsus, mida lugeja taga ajab? Kas reaalsus on see, et elus on raskused, kannatused, keerulised probleemid ja palju rohkem halle toone või isegi musti toone erksate värvide asemel? Kas see ongi siis reaalsus ja tegelikkus?

Kas selliselt paistabki elu ja maailm valdavale enamusele ja siis selleks, et seda negatiivsust endas peita või eitada, oleks vaja näha, et teistel läheb veel halvemini? Kas seetõttu naudivadki mitmed inimesed nii väga neid kirjutisi või telesaateid, kus näidatakse teiste inimeste kannatusi, sest siis tekib arusaam, et teistel on veel halvem ja see parandab enesetunnet? Kas sellises maailmas me siis tegelikult elamegi? Kas sellist reaalsust endale loomegi ja ise valime? Võib-olla tegin nüüd oma lausetega mitmetele liiga, sest kindlasti on palju ka neid, kes ei ela sellises hallis maailmas ja ei näe igas asjas “reaalsust” läbi negatiivsuse.

Mina olen üks neist, kes ei soovi elada hallis maailmas. Minu enda valida on see, millist elu ma elan, millisena maailma näen ja mida ise enda ümber loon. Mul on võimalik seda määrata – olen aru saanud, et igalühel on see võimalus ise otsustada, kas klaas on pooleldi tühi või pooleldi täis. Ka minu elus on olnud pikalt perioode, kus see klaas oli täiesti tühi ja ma olen sellest õppinud ja tänu sellele nii palju mõistnud. Ka oma järjejuttu kirjutan seetõttu, et anda ülevaadet, kuidas see muutumine minus toimus ja milline oli minu maailmavaade enne ning milline on nüüd.

Olen juba varasemalt ütelnud seda, et ma olen otsustanud olla läbinisti aus ja seda ennekõike nii, et mu südametunnistus oleks puhas. Kõik see, mida ma siin kirjutan, tuleb otse hingest ja kui kirjeldan oma igapäevast elu, siis on seegi aus kirjeldus.  Tõenäoliselt jätkan kirjutamist samas stiilis, kuid püüan enda sees veelgi sügavamale minna ja veel rohkem hinge oma tekstidesse suunata. Kindlasti tuleb ette ka seda, et osad tekstid on vahel ka teravamad või isegi veidi kurjema tooniga.

Tänane sõnum on see, et minu tütar ongi minu jaoks printsess. Isegi kui ma teda selliselt ei kutsu ja ei riieta igapäevaselt uhkesse roosasse kleiti, siis minu silmes ongi ta minu väike ja armas silmatera ning selleks ka jääb. Ma ei häbene seda välja ütelda ega ka välja näidata. Minu rolliks on pakkuda talle igapäevaselt stabiilset elu, turvatunnet, lähedust ja hoolt. Iga kord kui ta minu juures ööbib, siis ronib keset ööd minu kaissu ja ma ei kavatse seda talle keelata ega seda ka eitada kartes, et äkki keegi peab mind siis liiga “roosaks” meheks. Ei, minu jaoks ei seisne mehelikkus võltsis karmis olekus. Pigem on mehelik see, kui mees julgeb tunnistada ka oma õrnemat poolt ja seda ka välja näidata.